esmaspäev, 31. mai 2010

MÜRGISED TAIMED JA SEENED - 3. KLASS

Eestis ja teistes maades kasvab väga palju mitmesuguseid taimi ja seeni. Nende hulgas on ka MÜRGISEID. Mõned taimed ja seened on VÄGA MÜRGISED.
TUNDMATU TAIMEGA PEAB OLEMA VÄGA ETTEVAATLIK!
Eestis kasvavad mürgistest taimedest näsiniin, ussilakk, maikelluke ehk piibeleht, jugapuu, mürkputk.
Aedades kasvatatakse mürgist sinist käokinga ja sügislille, priimulate nuusutamine võib mõnele olla väga ohtlik. Kartuli kõik rohelised osad on mürgised.
Paljud hallitusseened on mürgised nii taimedele kui loomadele.
Valge ja roheline kärbseseen on ohtlikult mürgised seened.
Toalilledest on üleni mürgine jõulutäht, alpikannil on mürgine mugul.
Väga mürgised on mureli ehk maguskirsi "kivis" olevad seemned ja toominga seemned. Ka teiste luuviljade tuumade söömisega peab olema ettevaatlik.
/T. Elvisto, M.Kuurme, V.Lang, K.Maaste "Loodusõpetus 3.klassile" AS BIT, 2004/

3.b klassi kokkuvõte mürgistest taimedest ja loomadest on pusleõpikuna. Tekst on lastel leitud internetist, pildid on joonistatud 3.b klassi õpilaste poolt.

teisipäev, 27. aprill 2010

SÜGISLILL

Sügislill (Colchicum) on tüüpiline sügisel õitsev mugulsibullill. Turule on tulnud ka arvukalt looduslikest liikidest suuremate õitega sorte.
Sügislill on kaunis, kuid mürgine sibullill.
Igaühele nad aias ei meeldi – kardetakse taime mürgisust. Samuti häirivad mõnda tugevad lehekogumikud, mille taimed kevadel moodustavad ja mis suve jooksul kuivavad.Võiks arvata, et mürgisel sügislillel vaenlasi pole. Tõepoolest, kariloomad väldivad taime lehti. Kuid õied on tigude maiusroog ning sageli rikuvad nad neid juba pungastaadiumis.
Mürgisuse pärast pole põhjust taime kasvatamisest loobuda, välja arvatud siis, kui peres on väikesi lapsi, kes kõike suhu toppida armastavad.
Sügislilled äratasid aiataimedena huvi juba möödunud sajandi alguses. Aretustöö tulemusel on saadud hulgaliselt kauneid aedvorme.

Pane pusle kokku, klikka pildil.


JÕULUTÄHT

Erinevalt enamikest liikidest ei ole jõulutähe piimmahl ohtlikult mürgine, kuid tundlikele inimestele võib ta nahaärritust põhjustada küll ja silma ning suhu ei maksa seda kindlasti toppida. Tänu aretustööle leidub tänapäeval neid väga erinevaid - valgeid, roosasid, kahevärvilisi, laigulisi, topelt "õielisi", punaseid.
Samuti võib tugev temperatuuri kõikumine televiisori, arvuti või mõne küttekeha läheduses põhjustada lehtede varisemist. Kuna jõuluvärvideks on roheline ja punane sobib kaunis piimalill ehk jõulutäht kenasti jõulutaimeks.
Miks on ta just piimalill? Selline nimetus on pandud piimmahla tõttu, mida taim sisaldab. Jõulutähe kodumaa on Mehhiko. Seal kasvab see kuni pooleteise meetri kõrguseks.

http://substral.itg.ee/index.php/18158/

Pane pusle kokku, klikka pildil.



HARILIK TOOMINGAS

Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda.
Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada.
Toomingas on kasulik ravimtaimena. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Võttes supilusikatäie kuivatatud marju klaasi vee kohta ja keetes seda segu veel paarkümmend minutit on meil rohi valmis, aga marjad tuleb enne joomist välja kurnata. Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku.
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/toomingas.htm
Pane pusle kokku, klikka pildil.

MUREL

Vili valmib juuli teisel nädalal, on keskmise suurusega, ümmargune, valkjaskollase põhivärvusega, millel on roosasid triipe ja täppe.
Puu on tugeva kasvuga, keraja võraga. Mahl värvitu. Suur ja väga maitsev vili. Sobib lauale ja kompotiks. Saagikus vaevalt keskmine. Puu on tugeva kasvuline, keraja võraga.. Murel on kirsi sugulane ja
kirsikivides on sinihape, mis on mürgine
. Murelid on õrna koorega, lähevad kergesti plekiliseks ja ei kannata transportimist.

Pane pusle kokku, klikka pildil.

KARUPUTK

Karuputke võõrliigid on inimesele otseselt ohtlikud. Kui taime mahl satub nahale, põhjustavad selles sisalduvad furanokumariinid päikesepaistelise ilmaga põletusele sarnanevate villide teket. Tavaliselt ilmub mahlaga kokku puutunud kohale esmalt kipitav punetus ning hiljem võivad tekkida valulikud suuri vesiville meenutavad villid. Kui mahl on sattunud nahale, tuleks see kiiresti vee ja seebiga maha pesta ning mõnda aega otsest päikesepaistet vältida.

Taim kasvab tihedate, kohati kuni viie meetri kõrguste kogumikena. Lehelabad on kuni meeter pikad ja umbes sama laiad. Õitsevate taimede varre läbimõõt võib suve lõpus maapinna lähedal ületada 10 cm. Ta on mitmeaastane taim, millel olenevalt kasvutingimustest võib kuluda kolm kuni neli aastat õitsema hakkamiseks, vahel ka kauem. Taim õitseb ja annab seemneid vaid kord elus. Õisi võib olla kuni 160 000, milledest võib valmida kuni 100 000 seemet, mis püsivad mullas idanemisvõimelistena 7–10 aastat.
Pane pusle kokku, klikka pildil.


MAIKELLUKE EHK PIIBELEHT

Maikelluke on väga ilus. Pikad ühekülgsed lumivalged õiekobarad väikeste armsate kellukakujuliste õitega sügavrohelisel taustal ei jäta kedagi külmaks. Tal on kaugelt tuntav väga tugev ja meeldiv lõhn.
Üldse ei ole me jõudnud rääkida veel sellest, et maikelluke on juba ammust ajast tuntud tugevatoimeline ravimtaim. Praegu tehakse rahvameditsiinis lehtede kompressi silmapõletike korral. Keedis aitab palaviku korral.
Kuid igaüks peab teadma, et maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on väga mürgised. Maikelluke paljuneb nii seemnete kui ka risoomide abil, ta võib kasvada 25-35 cm kõrguseks. Maikelluke õitseb mai lõpust juuni keskpaigani.

Pane pusle kokku, klikka pildil.

USSILAKK

ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari
Seda taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad. Ussilakal on kaunis neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Vaid üks tipmine õis. Vars on püstine, tipus 4 lehega. Allosas valkjas, kilejate tuppedega kaetud, keskosas pruunikaslillaks ja ülaosas rohekaspruunikas. Varjulembene, suhteliselt niiskete kasvukohtade taim. Paljuseemneline peaaegu kerajas kirsisuurune mari. Värvuselt mustjassinine, sageli vahakirmega kaetud. Seemned poolkerajad, kurrulised, pruunid kuni hallikaspruunid.
Kõik taime osad on mürgised. Põhjustab kõhuvalu, oksendamist, kõhulahtisust, peapööritust, uimasust ja peavalu, samuti põie ja soolte valusaid kokkutõmbeid ning silmapupillide ahenemist. Taimes sisalduvad mürgid hävitavad vere punaliblesid ning põhjustavad krampe ja halvatust. Suurema annuse puhul võib mürgistus lõppeda surmaga. Raskemaid mürgistusi on esinenud marjade söömisel. On kasutatud ravimtaimena kopsutuberkuloosi ja närvivalude puhul, homöopaatias peavalu, närvivalu, kõripõletiku ja bronhiidi raviks.


Pane pusle kokku, klikka pildil.

VÕSAÜLANE

Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Õied mõlemasugulised, õiekate lahklehine. Õie läbimõõt on 2...4 cm.
Eestis sage. Leht- ja segametsades, võsastikes, puisniitudel. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Sobiv haljastusse varjuliste kohtade kattetaimena.

Kasutatakse ravimtaimena reuma puhul ja köha ning teiste külmetushaiguste ja kõhuvalu vastu. Tolmukaid kasutatud silmahaiguste ravis, leotis olevat tedretähnide vastane.
Kogu taim on mürgine, sisaldab tulikalistele omaseid mürke. Mahl ärritab nahka ja põhjustab punetust, sügelemist, villide ja haavandite teket. Terava ebameeldiva maitse tõttu loomad teda ei söö ja mürgistusi esineb harva. Sissesööduna põhjustab seedekulgla limaskestade valu, võivad järgneda peapööritus, krambid ja teadvusetus. Taime kuivades mürgisus kaob. Veistel põhjustab toore taime rohke söömine seedehäireid, neerude ärrituse ja piima punaseks ning kibedamaitseliseks muutumise.

Pane pusle kokku, klikka pildil.

NÄSINIIN

Näsiniin on väike väheharunev põõsas, keda peaks mürgisuse tõttu igaüks tundma. Selline tugev meeldiv lõhn on vajalik niigi väheste kevadiste putukate ligimeelitamiseks. Putukad saavad näsiniinelt mett, aga näsiniine õied saavad tolmeldatud ja hakkavad kasvama marjad.
Sügisel ongi tema teine periood inimesi oma iluga võluda. Botaanikud aga ütlevad, et näsiniine marjad on hoopis luuviljad, nagu ploomil. Samuti öeldakse, et õitele ei anna roosat värvust mitte kroonlehed, vaid hoopis tupplehed. Kroonlehed näsiniinel hoopis puuduvad. Hobuse võib tappa juba peotäis näsiniine lehti. Mürgistusnähtudeks on esmalt tugev põletus suu limaskestadel. Palju on näsiniinega seotud pärimusi. Näsiniin olevat pühendatud kevadtaevajumalale. Temaga kaitsti loomi nõidumise eest. Selleks põletati nende all niint või seoti näsiniine niinest tehtud pärg loomale ümber saba.

Pane pusle kokku, klikka pildil.

ROHELINE KÄRBSESEEN

Roheline kärbseseen on kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik. Sisaldab rakumürke amatoksiine ja fallotoksiine. Amatoksiinide surmav annus on 0,1 mg kehakaalu kilogrammi kohta. Esimesed mürgitusnähud ilmnevad 8-12 tundi pärast seene söömist. Surm saabub umbes 5 päeva pärast maksa ja neerude kahjustuse tõttu.
Roheline kärbseseen on inimesele surmavalt mürgine. Esimesteks sümptomiteks on iiveldus, kõhuvalu ja –lahtisus, võimalik on šokiseisund. Näilisele paranemisele järgnevad rasked maksakahjustused, verehüübivushäired, neerupuudulikkus, teadvushäired ja ravimatuse korral surm.
Leidub mürki nimega on AMANITIIN (ladina keeles ongi nende seente nimi Amanita). Värske seen võib sisaldada 1-7 g amanitiini. Letaalne/surmav doos on 0.1 mg/kg amanitiini (näiteks 70 kg inimese puhul 7 g)!
See seenemürk ei lagune kuumutamisel!


Pane pusle kokku, klikka pildil.

PUNANE KÄRBSESEEN

Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada männi, kuuse, nulu, seedri või kasega.

Seen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent. Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse. Kärbestele (ja samuti inimestele) mürgiselt mõjuv aine on iboteenhape

Punast kärbseseent tarvitatakse uimastina selle psühhotroopsete efektide pärast. Ta on tuntud ettearvamatu mõju pärast. Ühesugune annus ühesuguseid seeni võib eri inimestele väga erinevalt mõjuda. Olenevalt leiukohast ja sissevõetud kogusest kehakaalu kohta võivad esineda nohu, tõmblemine, uimasus, madal vererõhk, higistamine, ilastamine, kuulmis-, nägemis- ja tasakaaluhäired, meeleolumuutus, lõdvestumine või peapööritus. Raske mürgistuse korral võivad tekkida atakid, deliirium ja kooma. Sümptomid ilmuvad 30–90 minuti jooksul ja tipnevad kolme tunni järel. Enamasti toimub 12–24 tunni jooksul täielik paranemine, aga mõned mõjud võivad kesta päevi. Hiljem võivad ilmneda unisus, peavalu ja mälukaotus.

Pane pusle kokku, klikka pildil.

VALGE KÄRBSESEEN

Tunnused: Kübar on pealt valge. Kübar on alt valge. Jala alusel tupp. Jala ülaosas seenekübara all on krae.

Kärbseseente ja üldse meie seente seas kõige ohtlikumad on valge ja roheline kärbseseen. Kõigist surmaga lõppenud mürgistustest 90% on põhjustatud nende liikide poolt. Võimalik on isegi mürkainete imendumine naha kaudu (on juhtunud laboratooriumis). Valget kärbseseent on ära vahetatud söödavate šampinjonide ja kitsemamplitega. Väga mürgine seen!
Valge- ja rohelise kärbseseene põhjustatud amanitiini-falloidiini mürgistusele on iseloomulik pikk peiteaeg (12-24 t. ja enamgi). Esimesteks sümptomiteks on iiveldus, kõhuvalu ja –lahtisus, võimalik on šokiseisund. Näilisele paranemisele järgnevad rasked maksakahjustused, verehüübivushäired, neerupuudulikkus, teadvushäired ja ravimatuse korral surm.


Pane pusle kokku, klikka pildil.

KARTUL

Kartul on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluv taim. Kartuli mugulaid kasutatakse laialdaselt toiduks, selletõttu kutsutakse seda traditsiooniliselt "teiseks leivaks. Eestisse jõudis kartul esmakordselt 18. sajandi keskel. Maailmas on tänapäeval üle 1000 kartulisordi.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kartul
Kartulil on mürgised KÕIK tema rohelised osad, ka mugula roheliseks tõmbunud osad! Kõige mürgisemad on kartuli õitest valminud viljad! (Rohelised mugulad, mis veidi meenutavad pisikest tomatit).
Solaniin on mürgine aine, mida sisaldub roheliseks tõmbunud kartulis, kartuli idudes ja rohelistes tomatites. Rohekaks ei tõmbu kartul mitte ainult päikese, vaid ka elektrivalguse mõjul hoidlas või poes. Maitselt on sellised kartulid kibedad.
Kartulid tuleb hoolikalt idudest puhastada, lõigata ära rohelised kohad. Kuumutamisel mürgine aine solaniin ei lagune, nii et roheline kartul on mürgine ka pärast keetmist. Solaniin mõjub närvisüsteemile, võib põhjustada kõhuvalu, hiljem ka peavalu ja kõhulahtisust.
http://endla.joosu.ee/index.php?id

Pane pusle kokku, klikka pildil.